Wimpole mõisa valdused

Cambridgest umbes poole tunni autosõidu kaugusel on suur Wimpole mõis, kus on tegutsev loomadega farm, köögivilja- ja iluaed, maastikupark, restoran, kohvik, raamatu- ja suveniirikauplus. Mõisa valdustes korraldatakse erinevaid üritusi, laatasid, seal saab jalgrattaga matkata, pikniku pidada, giidiga ekskursioone tellida ja farmi töid proovida. Jõulude ja aastavahetuse paiku on aed kaunistatud uhkete tuledega.

Nendel valdustel on elatud ja maad haritud üle 2000 aasta. Alates raua ajast kuni tänapäevani. Wimpole mõis on sajandite jooksul kuulunud mitmele perekonnale ja igaüks on sinna jätnud oma jälje. Kõige rohkem räägitakse ühest seal elanud Philip Yorke’st (1690–1764), kes oma 1729.aastal välja antud seadustega pikendas märkimisväärselt India rahva orjapõlve.

Mõis osutus omanike jaoks ajapikku liiga suureks ja kulukaks ülal pidada. Hoone seisis pikalt tühjana, kuni tulid Captain ja Mrs Bambridge (1938–1976). 

Praegune maja ongi Mrs Elsie Bambridge’i nägemus, kes sisustas maja uuesti  George’i ajastu (1714–1830) stiilis ja hankis tagasi kunagi mõisale kuulunud tähtsamad asjad. Mrs Bambridge loovutas maja lõpuks ühingule National Trust ja nüüd saavad külastajad näha, kuidas sealsamas kohapeal tähtsaid raamatuid ja kunstiteoseid renoveeritakse.

Valdus on päris suur ja kui nendel arvukatel puudel ja põõsastel radade ääres oleks nimesildid juures, võiks see vabalt olla botaanikaaed. Radade labürindi keskel on müüriga ümbritsetud iluaed. Müüri sisekülgedel olid spaleerviljapuud, siis pukspuuhekiga ääristatud lillepeenrad ja keskel olid köögiviljapeenrad. Aias oli ka suur klaashoone, aga see oli külastajate jaoks suletud.

Müürist väljaspool oli veel lillepeenraid ja viljapuuaed. Õunapuud olid suure saagi all lookas ja puude all oli silt, mille mõte võis olla umbes selline: “Ärge muretsege, me ausõna korjame need õunad ära”.

Aia külastuse ajal olid pika põuaperioodi viimased 30 kraadised ilmad. Hoolimata sellest, et taimed olid kuumusest tingituna varem õitsemise lõpetanud, oli hea näha, millised taimed on nendes tingimustes paremini vastu pidanud. Piet Oudolf on öelnud midagi sellist, et aed on hästi rajatud siis, kui su aiast tehtud pildid näevad ka must-valgena head välja. Minu meelest olid need kohati mustaks kõrbenud peenrad täitsa ilusad.

Teemapeenardena olid esindatud salvei-, daalia-, roosi- suvelille- ja fuksiapeenar. Ikka ilusa pukspuuheki raami sisse pakituna.

Jalutuskäik mõisani kulges suurte puude mõnusa varju all. Lisaks sai nautida ilusaid vaateid maastikupargile. Ehtinglaslikul lammastega maastikul on  hingematvalt ilusad tohutu ümbermõõduga vanad tammed. Pildil on peidus kahe paisjärvega jõgi.

Mõisa taga olevad formaalsed peenrad on alles hiljuti taastatud. Pikalt oli selle koha peal lihtsalt muruplats, kuni ükskord külmumata maapinnale maha sadanud lumi paljastas ammuse peenarde mustri. Viimase aja trendide järgi ei ole pukspuuhekkide sees enam traditsioonilisi suvelilli, vaid põuda taluvad püsililled. Kõik ikka selleks, et ökoloogilist jalajälge vähendada.

Akende all poolvarjus oli suured fuksiapeenrad. Kui ma ei eksi, siis on see patagoonia fuksia Fuchsia magellanica. Siin saab seda vist lausa püsikuna kasvatada ja vähe sellest, seda saab lausa pügatava hekina kasutada. Selle fuksia suured plussid on hea varju taluvus ja väga pikk õitsemine.

Minu jaoks kõige põnevam püsilillede osa ei olnud iseenesest suur, aga aedniku jaoks on siin iga meetri kohta nii palju infot ja inspiratsiooni, et tasub kindlasti tagasi tulla.