Minu aia lugu algab kümne aasta tagusest ajast, kui ostsime Saaremaale vana talukoha. Kuna majas olid olnud üürnikud, siis oli aed võrdlemisi metsistunud, kuid ega siin algselt ei olnud ka erilist iluaeda – tuvastasin mõned pojengid, sibullilled, ebajasmiini ja metsistunud roosid. Esimesed aastad ma lihtsalt vaatlesin, mis kus kasvab, sest väikeste laste ja remondi kõrvalt muuks aega jäänudki. Siis kaevasin mõned olemasolevad peenrad muru seest välja ja istutasin sinna jooksvalt taimi, mis kingiti või rohevahetuse kaudu kätte sattusid.
Aeg õpetab
Õige pea tõdesin kolme asja:
- suvaliselt kokku istutatud kooslused ei ole silmale ilusad vaadata ja kõrgusvahed häirivad;
- on hetki, kus aias midagi ei õitse ja aed oleks nagu “tühi”;
- mulle ei meeldi kaevata!
Plaanita ikka ei saa
Jõudsin järeldusele, et ilma plaanita istutamine ei vii ikka kaugele ja otsustasin rajada täiesti uue ja suure peenra, kus saan puhtalt lehelt alustada. Kuna meie paepealses aias on muld pooleks kivirähuga ja kaevamine on tülikas, siis hakkas mulle meeldima pimendamise kontseptsioon. Etteruttavalt võin öelda, et esimese peenra pimendamisel tegin ma mitu viga, millest teen peagi eraldi postituse. Igal juhul alustasin mõne aasta pärast uue peenra pimendamisega, et taaskord puhtalt lehelt alustada. Sel korral oli mul olemas plaan, mille joonistamine oli tükk tööd. Välja oli vaja otsida pinnase ja valgustingimustega sobivad taimed, mis mulle ka meeldiks ja otsustada, mis ma kõrvuti panen ja mida pigem mitte.
Nende aastatega olen õppinud leppima teadmisega, et kõiki ägedaid taimi ma oma aias kasvatada ei saa, sest kõigile ei sobi kuiv, tuuline ja paepealne kasvukoht. Kuigi hortensiate osas ma ei ole veel alla andnud! Jõudsin ka tõdemuseni, et aia hooldamine on ajamahukas töö ja kui ma tahan ka aegajalt võrkkiiges vedeleda, siis pean oma ootusi muutma. Näiteks ei saa minu aiast kunagi briljantset umbrohuvabade peenarde ja korrektselt vormistatud äärtega aeda. Maamajaga käib kaasas lihtsalt nii palju muid hooldustöid.
Looduslähedase aia unistus
Otsin inspiratsiooni loodusliku aia kontseptsioonist, kus loodus ja kultuurtaimed on sujuvalt ühendatud ja mulje on boheemlaslikult metsik – samas inimese poolt kujundatud. Kindlasti ei ole looduslik aed lihtsalt hooldamata võssa kasvanud maalapp.
Esimesi loodusaia katsetusi oleme teinud maja ümbritsevatel heinamaadel. Rajan sissesõidutee kõrvale heinamaalapile lilleniitu. Seal on lilleniidu jaoks ideaalne väheviljakas pinnas, kus hein ka üle põlvekõrguse ei kasva. Kuna õistaimi olemasolevas koosluses eriti ei olnud, siis olen nüüd jupikaupa neid sinna juurde toonud. See on pikk protsess ja ma veel ei saa öelda, et saan tulemusi nautida, kuid värvilisem on seal küll.
Teine pikaaegne ja lõbus projekt on heinamaa labürint. Meil on maja taga rohtunud vana aiamaa, kus valdav taimestik on kadakad ja kõrrelised, kuid on ka naadiväljasid. Pikalt oli see suve keskpaigast alates läbimatu ja metsik, mistõttu eriti ei kutsunud sinna jalutama. Kui mu abikaasa aga otsustas sinna rajad sisse niita, avastasime imestusega kui liigirikas heinamaa meil on. Saame seal lausa põldmarju korjamas käia. Armsaks avastuseks olid ka orhideed, mis varem kõrge rohu sees löögile ei pääsenud.
Ka hoovis oleme loomingulised niitjad ja jätame siin-seal niitmata saarekesi. Kui mitmel aastal sama koht niitmata jätta, siis võib mullas olevast seemnepangast igasuguseid huvitavaid taimi välja tulla. Kuna meil on murupinda palju, siis tegin hoolika analüüsi, millistest platsidest me kõnnime lihtsalt läbi (ja vaja ainult käigurada) ja kus kasutame suuremat muruala. Viimasel juhul niidame ilusti terve platsi puhtaks, kuid läbikäidavatel aladel niidame kas ainult teeraja sisse või siis jätame alles kõrgema rohuga lapikesi. Suve lõpus niidame kõik maha.
Minu suur unistus on rajada aed, kus on piisavalt õitsvat materjali, et teha ise lillekimbud ja samas mis elab hästi ka siis kui ma vahepeal tema eest hoolt kanda ei saa. Ideaalset valemit ma ei ole veel leidnud, kuid olen sinnapoole teel.