Oktoobri keskpaigas külastasin suurejoonelist Anglesey Abbey aeda. Cambridge külje all olev Anglesey Abbey ehitati 12. sajandil haiglana, järgmisel sajandil oli see klooster ja sealt edasi eraomanduses. Viimase omaniku Lord Fairhaven’i vanemad läksid omal ajal Ameerikasse ja said seal rikkaks. Nende kaks poega tulid Inglismaale tagasi, ostsid Anglesey Abbey ja tegid selle korda. Üks vendadest abiellus ja kolis välja. Teine elas seal oma elupäevade lõpuni 1966.aastal, misjärel läks mõis koos valdustega ühingule National Trust.
Pärast 1920. aastatel kinnistu oksjonilt ostmist soovis Lord Fairhaven kujundada aia suurejooneliseks väljapanekuks, kus igal aastaajal oleks midagi külalistele näidata.
Suurejoonelisus on saavutatud sirgete puudega ääristatud puiesteedega, mille lõpus on pilgu tõmbamiseks alati mõni skulptuur. Kusjuures skulptuuride kollektsioon pidi olema üks paremaid Inglismaal. Kasutatud on ringe ja sümmeetriat, nt ühe aia osa eraldamisel teisest on kasutatud kaarjaid hekke või puude alleed.
Erinevate alleede istutamine on seotud kuningliku pere sündmustega. Näiteks kolmandal pildil olev valgete pöökide allee ehk Jubilee Avenüü istutati 1977. aastal, et tähistada kuninganna Elizabethi hõbejuubelit.
Erinevaid aiasoppe on mitmeid. Hekiga on eraldatatud püsikute ala, daaliate ala, rooside ala jne. Õitest selles aias suurt midagi enam järgi ei olnud. Püsikud olid maani maha lõigatud ja roosid olid peaaegu kõik raagus. Seetõttu oligi kogu rahvamass suunatud daaliapeenra juurde, kus piltide tegemine oli raskendatud eelkõige rohkete vaatajate tõttu, aga ka seepärast, et peenraesine muruplats oli libedaks mudamülkaks tallatud. Rohelise heki taustal massina ja värvide järgi ritta panduna mõjuvad daaliad päris hästi.
Seda kummalist rajatist nimetati amfiteatriks. Nendel puuplatedel said soovijad pikutada. Amfiteatri väliskülgedel uhkeldasid hiiglasuured siidpöörised.
Muruväljalt kõrvale astudes sattusin sellisele suurepärasele alleele. Kohe tuli kevade tunne – pinnakattetaimena on kasutatud õrnroosade õitega naapoli alpikanni.
Alpikanne peaks olema võimalik ka meie kliimas kasvatada, aga kuuldavasti kipuvad nende mugulad meie märjas pinnases ära mädanema. Kui siiski õnnestub, oled õnnega koos. Kevadeks paned mulda näiteks siniliiliad või kobarhüatsindid, suvel akakapsas või mõni kurereha madalam sort ja sügisel õitseb alpikann.
Väiksemate alade puhul poolvarjulisse kohta sama efekti saavutamiseks sobiks muide väga hästi ka tõeliselt pikalt õitsev kaunis murtudsüda Dicentra formosa ‘Luxuriant’
Mõisahoone kõrval päikeselises ja soojas aiasopis oli vana köögiviljaaia asemele rajatud roosiaed. Nagu öeldud – enamus roose olid õitsemise lõpetanud või lausa raagus. Üks ilusamaid sorte, millel olid veel peal nii tumerohelised lehed kui ka merevaigukollased õied, oli põõsasroos ‘Keep Smiling’.
Roosiaia kõrval oli veel üks hekiga eraldatud formaalne suvelillepeenardega aiaosa, kust võis leida viimaseid peiulilleõisi ja ilmatusuured kannad. Pakun, et sort võis olla ‘Red King Humbert’.
Avastamisrõõmu siin veel on, sest kirjelduse järgi peaks Anglesey Abbey territoorium olema 45 hektari suurune. Kevadeti pidi siin olema sadade erinevate sibullillesortide massistutused ja suviti õitsvad lilleniidud. Talvine ringkäik on aga nüüdseks tehtud ja väike ülevaade sellest varsti tulemas!