Minu aed on paepealsel Saaremaal. Peale talukoha ostmist saime üpris ruttu selgeks, et kaevamine on siin kivide tõttu raskendatud ja isegi Tõllu mõõtu mehepoegadel ei õnnestu siin korralikke istutusauke kaevata. Lisaks tõdesin õige pea, et meie peamiseks püsiumbrohuks on kassitapp, mille juured ulatuvad mitme meetri sügavusele paelahmakate vahele, kust neid on kaevates võimatu kätte saada. Nii tunduski pimendamine ainuõige tehnika püsikupeenarde ettevalmistamiseks.
Pimendamise puhul kaetakse ala valgust mitteläbilaskva materjaliga, mis lämmatab umbrohud. See on kannatlikkust proovile panev meetod, sest võtab mitu aastat aega – soovitatakse 1-2 aastat. Mina pimendasin oma viimast peenart 3 aastat, aga selle põhjus oli pigem ajapuudus katte eemaldamiseks.
Esimesed katsed ja vead
Oma esimest peenart pimendasin ma mitu aastat tagasi ja tegin mitu viga üritades kasutada otseteed ja ajada kergemini läbi. Tookord pimendasin peenart jupikaupa, laotades erinevad lamedaks tehtud pappkastid pinnasele, nii palju kui materjali jagus. Kui tekkis pappi juurde, siis laiendasin ala. Mingi hetk hakkasin kasutama kilet. Kohe ei olnud multši ka peale panna ja nii oli papp mõnda aega katmata, ainult kivid nurkades raskuseks peal. Ühest otsast laiendasin, teisest otsast juba istutasin, sest siit ja sealt sattus ikka mõni taimeke kätte. Kuskilt tuli see kassitapp siiski läbi ja peagi oli papp kaetud mõnusa taimevaibaga… Ilmselt ei olnud papil piisavalt palju ülekatet ja kohati leidus ikka mõni auguke, kust umbrohud oma nina said välja pista. Nii oligi peenar juba rajamisest alates püsiumbrohtusid täis ja pimendamise ainus eelis oli see, et ma ei pidanud peenra rajamiseks mätast kaevama.
Mis halvasti, see uuesti
Otsustasin, et teen uue katse ja seekord korralikumalt. Valisin välja uue peenra asukoha maja taga ja katsin selle kuuemeetriste musta kile tükkidega, kaks pikka kile kõrvuti ja ühenduskoht korraliku ülekattega. Peenra suuruse puhul arvestasin, et peenar ise on umbes 0,5-1m väiksem kui pimendatud ala, et umbrohud saaks hävitatud ka peenra äärte lähedusest. Musta kile peale panin peenrakanga, et kaitsta kile purunemise eest kui keegi selle peale kõndima satub. Pealmiseks kihiks tuli raskuseks peale männikooremultš (sorteerimata, otse saeveskist). Võib ka peale tuua puulehti ja muruniidet ning nii ma ka alguses tegin, kuid seda materjali ei tekkinud piisava kiirusega peale ja otsustasin multši kasuks. Lisaks on selline lahendus visuaalselt kenam vaadata, eriti kui arvestada, et kate jääb nii mitmeks hooajaks.
Ooteaeg
Nüüd oli vaja ainult oodata. Katted pidasid üldiselt hästi vastu, välja arvatud üks kord kui meie kutsikas otsustas seal kaevama hakata. Õnneks oli see ühekordne uudishimu ja selle koha lappisin ülima hoolsusega kinni. Ootasin katte eemaldamisega kolm aastat. Plaanisin küll varem alustada, kuid tahtsin, et mul oleks olemas nii taimed, mida istutada kui ka aega, et peenral alguses silma peal hoida. Nii tuli üks hooaeg ooteaega lisaks kuni seemnest püsikuid kasvatasin.
Avamise hetk
Enne avamist olin põnevil ja veidi ka ärevil, sest katte peal oli mingi taimkate juba arenemas. Mõtisklesin kui paljud sellest võis kattest läbi olla tulnud… Aga peagi veendusin, et ükski umbrohi ei ole kilest läbi läinud – ainult peenrakangas oli juurtest tugevalt läbipõimunud. Ainus, mis kilest läbi tungis oli mingi puu juurevõsu, muidu avanes mulle ilus must mullapind.
Peenrakatteks olnud multši vedasin maja ette teise peenra pimendamiseks. Seal oli pojengidega peenrahakatis juba enne meid. Üritasin seda korras hoida, kuid tegelikult läks see juba pilku kõrvale pöörates käest ära. Tahan sellest peenrast teha sellise ala, mis näeb ilus välja ka siis kui mul ei ole aega aias toimetada. Nii tegin südame kõvaks, kolisin taimed mujale ja panin peenra seniks katte alla kuni mul tekib aega selle aianurgaga tegeleda. Praegu on mu fookus aga uuel suurel püsikupeenral maja taga.
Kaevata või mitte?
Kõige enam on minult küsitud, et kas ma kaevasin peenra pärast läbi ka. Ei kaevanud. Ma ei tea, kas see on kõige õigem lähenemine, kuid pisteliselt auke kaevates ei suutnud ma kuskil tuvastada ühtki umbrohujuurt ja nii ma ei näinud sügavat mõtet peenra läbikaevamisel. Tasub meeles pidada, et meie muld on kividega pooleks ja iga istutusaugu tegemisel korjan ma välja pool ämbrit kive. Nii et igasugune kaevamine on megatülikas. Samuti olen sellest koolkonnast, kes leiab, et igasugune kaevamine on mulla häirimine ja parem on seda teha vähem.
Mis sai kassitapust?
Järgmiseks märkisin kastmisvooliku abil maha peenra piirjooned umbes 0,5-1m sissepoole pimendatud ala piiridest, et vältida püsiumbrohtude kiiret sissetungimist äärtest. Katte eemaldasin 2023. aasta sügisel ja hetkel on 2025. aasta juuli. Olen leidnud kassitappu just nendelt piirialadelt ehk siis pimendamise äärealadelt. Mõni üksik on ka peenras, äärmiste kassitappude lähedal. Umbrohtusid ja rohimist on küll omajagu, sest üheaastaste seemnevaru on mullas korralik ja eks nad lenduvad juurde ka. Ilmunud kassitapu võrsed kaevasin esimesel aastal võimalikult sügavalt välja, kuid nüüd külvasin äärealadele muru ja edaspidi nii sügavat kaevamist ei tee, vaid kasutan kurnamistehnikat ja eemaldan pealsed, siiski võimalikult sügavalt.
Praegu mõtlen, et peenra oleks võinud teha laiema ja jätta suurema ala nö üleminekualaks, et vältida kassitapu sissetungimist. Tundub, et pean seda peenart ka edaspidi kullipilguga valvama, sest ümbritsev heinamaa on kassitappu kenasti täis, samuti õuemuru. Olen otsustanud, et kui ta nüüd ikkagi siia peenrasse tungib, siis pean temaga leppima ja võtma kui haljastuse osa…
Peenra rajamisest ning istutamisest räägin eraldi postituses.