Vahest võib klassikaliste ning äraproovitud püsikute kõrval oma aia erlisemaks muutmiseks lisada peenrasse ka paar vähetuntumat. Kersti jagab soovitusi oma lemmikute osas!
Perovskia ehk loorberilehine salvei on ilusate siniste pitsitaoliste lavendlivärviliste õisikute ja hõbedase lehestikuga püsik, mis sobib kokku nii kõrreliste kui suuremate õisikutega püsikutega. Ta eelistab kuiva kasvukohta ja talub ka kerget tuult ning põuda. Nooremaid taimi on soovitatav katta talveks multšikihiga, kuigi mina pole seda enda aias teinud. Kuna perovskiad on suhteliseld hilised tärkajad, sobivad nad peenrasse koos varasemate tärkajatega ja mitte liiga peenra äärde. Suve teises pooles pakub ta aga kõrgust ja struktuuri ning tema hõbedane lehestik ja sinine värv on ilusaks taustaks teistele taimedele. Minu aias õitseb perovskia koos aedhortensia ning valge siilkübaraga. Olen oma väiksemas aias kasutanud sorti ‘Little Spire’, kuid soovitada võib ka kõrgemaid sorte nagu ‘Lacey Blue’, ‘Blue Spire’ jne.
Alloleval pildil on esiplaanil perovskia Wimpole aias.
Yucca filamentosa ehk kiulise tääkliila mõned sordid võivad kasvada ka jahedamates piirkondades. Eestis soovitatakse teda vahest kasvatada pottides, kuid meil Tallinna lähistel on ta juba mitu aastat ka peenras ilma igasuguse katmiseta hakkama saanud. Yucca õitseb vanema taimena, kuid oma mõõkjate hallikate lehtedega on ta ilma õitetagi üsna dekoratiivne. Mul asub yucca päikesepeernas, kuid sobib nii terrassile poti sisse kui kiviktaimlasse. Seega vali tema kasvukohaks võimalikult päikseline kuiv ja vett läbilaskev pinnas. Külmemas piirkonnas soovitaks ikkagi ka katta talveks näiteks kuuseokstega.
Amsoonia ehk pajulehine sinitäht kasvab väga erinevatel pinnastel, kuid mina pidin ta oma parasniiskest peenrast, veidi poolvarjust siiski ümber istutama päikesepeenrasse, kus on kuiv kruusakas lubjarohke muld. Valisin ta oma peernasse, kuna amsoonia on juuni alguse sinist värvi õitseja ning sel ajal ei ole just palju siniseid õitsejaid. Peale selle on tal kaunis kollane sügisvärv, mis mulle meeldib isegi ehk rohkem tema õitest. Minu sordiks on ‘Blue Ice’, mis on veidi kompaktsem ja madalam. Lisaks on saada kõrgemaid ja peenemate lehtedega sorte.
Kannuslill (Centranthus ruber) on samuti juunis õitsemist alustav tumeroosade õisikute ja hallikasrohelise lehestikuga erksavärviline püsik. Nagu ka perovskia, meeldib ta liblikatele ja teistelegi tolmeldajatele. Mul kasvab ta kenasti täispäikeses kuivemal ja paekivisel pinnasel – liigrammusal mullal võib vajada toestamist. Samuti ei meelid talle talvine liigniiskus. Olen lugenud, et taime juur ja lehed on söödavad, aga seni pole neid maitsnud. Eestis on peamiselt saada sorti ‘Coccineus’, mis annab mul järglasi isekülvist – taim on lühiealine, seega tasub mõni seemik alles jätta
Mugul-tuliürt (Phlomis tuberos) armastab päikeselist ja viljakat kasvukohta. Minul kahjuks väga viljakat kohta talle pakkuda ei ole, kuid ta on üsna kõrgeks ja ilusaks kasvanud isegi kuival päikeselisel kasvukohal. Tema välimus vastab täiesti mu ideaalile – lavendliroosad õied, mis paiknevad korrustena punakatel õievartel, lisaks on ta üsna kõrge, et sobida peenra tagaossa. Äraõitsenud õied on samuti ilusad ning võivad kaunistada aeda ka sügisel ja talvel. Mul on kasvab ta koos lamedalehise ogaputkega, mis samuti talub hästi põuda, kuid millele meeldib pigem viljakas muld. Hakkama saavad mõlemad, kuid neid tasub kevadel kompostiga multšida.
