Kolisime Tallinna linnalähedasse ridakasse Belgiast 2018. aastal. Eesti aed oli ka üsna belgiapärane piklik siil, kuid aeda ei ääristanud igast küljest elupuu müürid nagu Belgias kombeks on. Ka naabrid polnud jõudnud veel elupuid istutama hakata, selle asemel tundus kogu ridaelamute ploki tagune ala põlluna, mis oli naabritest eraldatud traataedadega, kus kasvasid üksikud puud ja põõsad. Lisaks oli meie aias ka üks kivihunnik-peenar, milles kasvas umbrohi ja põõsasmänd.
Kui elupuud on välistatud
Sel hetkel oli mu praktiline aianduskogemus peamiselt seotud Belgias hekkide lõikusega ning kunagi gümnaasiumis olin aiandust võtnud vabaainena. Olen maalaps, kes on pärit looduslikust aiast. Elupuud kasvasid sel ajal üksikult peamiselt surnuaial, Belgia kogemus neid meeldivamaks ei teinud. Siiski oli ilmselge, et vaja on rohkem privaatsust ja kindlasti mitte elupuid, mis võtaks niigi kitsast aiast äärtest ära vähemalt kaks meetrit ruumi.
Esimesel aastal otsustasin, et alustan kasulikuga – aeda leidsid tee kaks murelit, üks pereõunapuu ja ploom ning lapse nurumise peale ka viirpuu ‘Paul’s Scarlett’. Viimase ostu kahetsen senini, sest puu pole just haiguskindel ning iga aasta kaalun selle eemaldamist. Puid istutades selgus, et viljakat mulda jagub aeda vaid terrassi äärde, st aia esiotsa.Tahtsin puud paigutada aia tagaossa nii, et ploomi tolmeldaks naabrite ploom, murelid ritta aiast veidi eemale ning õunapuu äärest veidi rohkem keskele, sest see kasvab suureks. Selgus, et maapind oli aga nii kivine ja paene, et puude esialgseid istutuskohti tuli nihutada mujale – sinna, kus labidas maasse läks. Päris aia tagaotsa ei õnnestunudki labidaga auke kaevata.
Elupuuheki asemel püsikuhekk
Aga kuidas ikkagi privaatsust juurde saada? Uurisin pikalt püsikuhekkide kohta ning alustasin püsikupeenarde rajamisega. Esimesel aastal suutsin mõlemale poole aeda rajada vaid paar kolm meetrit umbes ühe meetri laiuseid peenraid, mis täitsin taimedega, mille sain naabritelt ning ostsin juhuslikult poest. Tundus päris ilus. Tahtsin lisada ka põõsaid vaheldumisi püsikutega, kuid ei suutnud kuidagi leida ideaalseid põõsaid – mis pakuks nii õiteilu kui oleks ilusad ka pärast õitsemist…
Kõrvaline pilk aitab selgust luua
Sügisel tuli külla Riina ja arvas, et mu sirged aia ääres olevad peenrad vajaks ikkagi täiendust ja tegelikult tuleks kõik puud ja põõsad peenardega ühendada. Talvel tegin uurimistööd ning koostasin meeldivate ja kõrgete hekiks sobivate püsikute nimekirju. Millalgi küpses plaan, et Riina teeb mulle aiaplaani! Saatku ma talle juba olemasolevate ning endale meeldivate püsikute nimekiri ja praegune aiaplaan, küll ta juba midagi välja mõtleb. Varakevadeks oli Riina aiaplaan valmis, ka virtuaalselt – kui seda perele näitasin, arvasid nad, et ma kavatsen ilusat metsa rajama hakata. Visuaalne kontrast olemasoleva lageda aia ja visiooni vahel oli lihtsalt nii suur.
Tõepoolest, Riina plaan nägi ette kogu eesaia osas kahe laia paralleelse lainena voogava peenra rajamise nii, et tekiks Inglise stiilis aed, kuid kus on minu maitse järgi Piet Oudolfi stiilis püsikud. Minu jaoks on oluline, et püsikud oleks võimalikult vähe hooldust nõudvad st kasvukohale sobivad ning tihedama istutusega, et tulemus oleks kohe lopsakas. Mu lemmikud on sõrmkübaralilled, kurerehad, heleeniumid, kõrrelised ja näiteks männasmailased. Selline taimevalik tekitab loodusliku ning korrastatuse vahepealse tulemuse. Õnneks pole meie ridaelamu linnas vaid üsna maal.
Aed on pidevas muutuses
Riina aiaplaani viin ma seniajani ellu, kuigi esinduslikuma eesaia peenrad rajasin ikka korraga teisel kevadel. Peenrad on u 30 m pikad. Hiljem ostsime ära ka aia taga oleva maa ning sinna lisandus veel umbes 30 meetri jagu pikkust, kuhu rajasin pisikese tarbeaia ning täitsa lõppu niitmata niiduala, kompostikastid ning isegi kuhikpeenra mahavõetud võsast. Peenra rajamise tööd olid alguses nii suured, et lapsed ja abikaasa tundsid muret, kas ma kavatsen kogu muru üles kaevata. Kolmandal aastal kui peenrad olid kuju võtnud ja püsikud esimest suurust näitasid, noogutati vaid tunnustavalt ning kiideti aeda kõikidele külalistele.
Ka järgnevatel aastatel olen veidi peenraid laiendanud. Lisaks selgus ikkagi, et osad taimed ei sobi mullaga või vastupidi – sobivad liigagi hästi. Ollen lisanud püsikuid, mis sobivad kuivale kasvukohale ning tõstnud rammusamast vasakul asuvast peenrast paar püsikut paremale kuivemasse peenrasse. Olen taimi ka juurde paljundanud, et grupid suuremaks saada. Viimati lugesin kokku 74 erinevat sorti, praegu ehk rohkemgi. Nende hulgas on näiteks ka mustikad, kuslapuud, punane ja must sõstar, viinamari, vaarikad ning tikrid. Seega võib teatud aia osasid ka toidusaluks kutsuda, kuigi need vajavad veel veidi kujundamist.
Kuiva peenra väljakutsed on kõrged püsikud
Aia ääres tekitavad privaatsust lodjapuu-põisenelad, maranad, kontpuud, Kanada roosid ja muidugi kõrged püsikud ning kõrrelised. Väljakutseks on aga kuiva peenra puhul ikkagi kõrgete püsikute leidmine, eriti selliste, mis poleks kollast värvi, mis mu värvipaletti ei taha kuidagi sobida.
Ridaka aeda on võimalik mahutada väga palju, kui valida õiged sordid ning peenra kujuga saab aeda ka visuaalsemalt suuremaks muuta. Põhimõtteliselt on mu aia kaks peenart heki asendajad, milles on palju mu lemmikuid püsikuid, viljapuud ja ka marjapõõsad ning maitsetaimed. Lihtsam oleks olnud siiski puud istutada ühel ajal püsikutega ning kohe aiaplaanil paika panna mitte hiljem peenraid puudega sobitada. Suuremas aias poleks see ehk probleem, kuid väikses aias on iga ruutmeeter oluline. Nüüd on tunne, et eesaia osa on enam-vähem valmis.
