Tänasest alustab Riina Inglise aedade tutvustava blogisarjaga.
Mul õnnestus augusti keskel külastada Fullers Mill’i aeda Ida-Inglismaal. Aia rajasid Bernard ja Bess Tickner üle 50a tagasi, tänaseks hooldab Ticknerite pärandit professionaalsete aednike meeskond ja üle 30 vabatahtliku.
Aed on laias laastus jagatud kõrgeteks ja madalateks ning tiigi- ja jõeäärseteks aladeks. Aeda sisenedes sattusin esmalt sumedasse puudesalusse, kus selgelt domineerisid kaskede valged tüved (sort ‘Silver Grace’). Edasi jalutades oli näha veel paljusid puhtaks lõikamisega esile toodud erineva koorevärviga tüvesid ja nende ümber kivimultšiga kaetud peenraid.
Kõrgemate alade kehv pinnas ja kuivad tingimused sarnanevad Vahemere omadega. Seetõttu on istutustes teadlikult kasutatud Vahemeremaades looduslikult kohanenud taimi. Siin võib näiteks mai lõpus näha looduses väljasurnud metsikut Sprengeri tulpi (Tulipa sprengeri). Suvel muutub see elegantne kasesalu hõbedaste ja lillade toonidega romantiliseks kohaks. Tooni annavad õitsvad põõsad, mis hiljem moodustavad tausta majesteetlikele liiliatele.
Liiliad
Liiliad on selle aia üks põhilisi tõmbenumbreid. Neid on pikitud igale poole püsikute vahele ja põõsaste kõrvale. Kevadel ja varasuvel, kui põhilised tööd on kastmine ja muru niitmine, toestatakse ka liiliaid. Peaaedniku sõnul toestatakse juba siis, kui taimed on 10–15 cm pikkused, mil nad kasvavad läbi tugede ja varjavad viimased oma lehtedega. Liiliate sidumiseks kasutatakse rohelisest džuudist nööri, see võimaldab neil tuule käes liikuda. Juuni lõpus kasvatab trompetõitega himaalaja südaliilia (Cardiocrinum giganteum) oma sihvakad, kuni 1,5 m kõrgused varred. Sellel monokarpsel liilial kulub sibulast õitsemiseni umbes seitse aastat. Peale õitsemist külvab ta seemned ja seejärel emataim sureb. Mul on juba kaheaastase taime ootamisega raskusi – aga nemad ootavad seitse aastat kuni liilia õitsema hakkab!
Vaated
Aed on täis käänulisi teeradasid ja iga käänaku tagant tekib uus vaade. Põnevaks teevad aias käimise suureks kasvanud puuvõrad, mis loovad lahedaid varjulisi soppe ja raamivad vaateid oma pikkade okstega. Sügisel annavad aias värvi ameerika ambrapuu (Liquidambar styraciflua), lepalehine pihlakas (Sorbus alnifolia), harilik parukapuu (Cotinus coggygria) ja kanada juudapuu ‘Forest Pansy’ (Cercis canadensis). Teid mööda madalamatele aladele liikudes muutub haljastus järjest lopsakamaks. Kõik teed viivad lõpuks jõe või tiigi kaldale.
Tiik
Tiiki võib täie õigusega nimetada selle aia südameks. Kõrgematelt askeetlikelt ja väljapeetud aladelt tulles lööb tiigi ja jõe kallastelt vastu värvide küllus. Sildade äärtesse ja kalda servadesse on haljastuse “pikendamiseks” ehitatud puidust istutuskastid. Kirsiks tordil on tiigis ka luik, kes oma valge värviga rahustab ümbritsevate värvide virr-varri.
Kallastele on istutatud massiliselt priimulaid (Primula), kilplehti (Darmera), kevadvõhku (Lysichiton) ja palju teisi niiskust armastavaid taimi. Taimegrumaanidele võivad huvi pakkuda just need erinevad tulivõhad (Arisaema). Aias kasvavad kõrge, kuid elegantne himaalaja tulivõhk (Arisaema ciliatum var liubaense), veelgi kõrgem pikatipmeline tulivõhk (Arisaema consanguineum), looklev tulivõhk (Arisaema tortuosum) ja väga ilus roosa neitsilik tulivõhk (Arisaema candidissimum). Iga nurga taga on mõni huvitav taim või lill, mida täiustavad Lark’i jõe, tiigi ja Culfordi oja peegeldavad veepinnad.
Chatto peenar
Aia tagumises servas, kus maastik tõuseb jälle kõrgemale, on rajatud Chatto peenar, kuhu on istutatud päikest armastavad lehtdekoratiivsed taimed. Taimed on saadud peamiselt legendaarse Beth Chatto kastmisvabast aiast Essexis. Hiljutiste põudade tõttu otsustati Chatto peenart laiendada. Peenar on ääristatud tellistega ja taimede vahel on paks kiht kruusamultši, mis aitab vähendada umbrohtu ja hoida niiskust. Istutuses on kasutatud palju erinevaid kõrrelisi, mõned tõrvikliiliad (Kniphohia), kukeharjad (Sedum) ja ogaputked (Eryngium). Üheaastaste moonide ja valgeroodse viltsuviku ‘Alba’ (Galactites tomentosa) seemned külvatakse kevadel ja lastakse neil isekülviga edasi levida. Alal on veel ploomilehine viirpuu (Crataegus x prunifolia) ja hiiglasuur Bruno kibuvits (Rosa brunonii), mis on juunis kaetud väga magusalt lõhnavate õitega.
Aias on vaatamist aastaringselt. Seekord sattusin sinna hilissuvel, kuid lähen neid kindlasti külastama ka järgmisel kevadel. Hoia silm peal meie järgmistel postitustel!